Eesti Naisüliõpilaste Selts

Ajalugu

Eesti Naisüliõpilaste Seltsi asutamine 1911. a oli toona väljakutsuv tegu. Eestlaste akadeemiline organiseerumine polnud enam uudne iseenesest – lisaks 1870. a koondunud Eesti Üliõpilaste Seltsile oli 1906. a loodud EÜS Ühendus, 1907 korp! Fraternitas Estica ja 1909 korp! Sakala, samuti Peterburis ja Riias asuvad organisatsioonid. Kuid mõte akadeemilisest naisest oli sajandi alguses veel võõrastav, koguni nõnda, et 1905. a algatati rektor Passeki vastu naisvabakuulajate vastuvõtmise tõttu kriminaalasi. Ning veel 1916. aastalgi, kui Postimehes ilmus Eesti Naisüliõpilaste Seltsi liikme Marie Tederi kirjutis haritud naise tähtsusest perekonnas ja riigis, avaldas ajaleht omalt poolt kurjustava järelsõna niisuguse vaatenurga kohta ja hoiatas tulevasi emasid ja perenaisi sellele hukatuse teele astumast. Ülikool olevat mitme mehegi luud murdnud, mis rääkida siis veel naistest. Meid karikeeriti kui möödunud aastasaja naisüliõpilast, kes tormab läbi tänavate oma stuudiumi poole juuksed sassis, prillid ninal, narmendav, porine kleidisaba kannul, meenutab Marie Teder 1936. a.

Nõnda siis, kui 1911. a sügisel Jassinski ja Rostovtsevi naiskursuslased ühes erakorteris Emajõe tänaval naisüliõpilaste seltsi asutamiseks kokku tulid, oli tegu julge sammuga. Seltsi registreerida polnud võimalik ning olude sunnil tegutseti mõnda aega Noor-Eesti raames Eesti Naisüliõpilaste Rühmana.

Meesüliõpilasorganisatsioonid ei olnud alguses kontaktidest naisüliõpilastega huvitatud, v.a. vasakpoolsete vaadetega EÜS Ühendus. 1916. aastal vahetati nimekirju EÜS-iga (üksteisele nimekirjade saatmine on üliõpilasorganisatsioonide vaheline alus läbikäimiseks). 1917. a demokraatlike tuulte mõjul saabusid sügissemestril Eesti Naisüliõpilaste Seltsile nimekirjad kõikidelt vanematelt akadeemilistelt üliõpilasorganisatsioonidelt. Peatselt ühineti juba teistega boikoteerimaks saksa ülikooli.

Pärast Vabadussõda jätkati tegevust juba emakeelses Tartu Ülikoolis. 14. nov 1919. a kinnitas TÜ valitsus lõpuks Seltsi põhikirja. 1920. a sai alguse ka eesti naiskorporatsioonide traditsioon. Samal aastal lõi Eesti Naisüliõpilaste Seltsist lahkunud rühm ENÜS Ilmatari.

Mille poolest erines Eesti Naisüliõpilaste Selts teistest naisorganisatsioonidest? Alustada võib hinnanguga väljastpoolt, tsiteerides frater liviensise Arvo Mägi mälestusi: Eesti Naisüliõpilaste Seltsil oli sama positsioon naiste hulgas, mis Eesti Üliõpilaste Seltsil meeste hulgas. See oli küllaltki suur ja vabameelse hoiakuga. Liikmete kombed ja moraal ei etendanud nii suurt tähtsust kui naiskorporatsioonides.

Vil! Leida Keres (cœtus 1936) aga põhjendab oma valikut organiseerumisel Seltsi kasuks sellega, et kui korporatsioonide külalisõhtul anti rebastele sageli korraldusi, siis Seltsis ei saanud aru, kes on tegev-, kes noorliige, ning rõhutab, et Selts tegutseb demokraatiaprintsiibil. Ning lisab, et Selts oli väga kultuurne akadeemiline kodu.

1. augustil 1940 andsid Nõukogude okupatsioonivõimud käsu likvideerida kõik üliõpilasorganisatsioonid, algas varjusurma ajajärk ENÜS-i ajaloos. Sõja käigus emigreerunud lõid koondised oma uutes asukohamaades Rootsis, Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Austraalias ja Suurbritannias. Väliskoondised hakkasid edaspidi koondama eesti soost akadeemilisi naisi. Väiksemate seltskondadena käidi koos ka kodumaal. Tähistati aastapäevi, peeti suvepäevi. Kohtuti nii kohvikutes kui ka seltsiliikmete kodudes.

Vil! Tuui Koort meenutab: Arvan, et see oli aastal 1961. Kuulsin, et Seltsi juubelit kavatsetakse nii Tartus kui Tallinnas, ning otsustasin Tallinnasse Tartut esindama minna. Võtsin Tartust koogimaterjali kaasa ja sõitsin kohale. Koguneti Olli Oleski juurde, kes elas Luise tänavas. Toas oli nii külm, et istuda oli raske. Kogunesime kõik ümber suure laua ja rääkisime, nagu ikka, kõigest – oli ju vahepeal päris palju juhtunud. Toas oli ka kuusk, sest varsti olid tulemas jõulud, ja me laulsime jõululaule, mis kõik sel ajal keelatud olid. Alustasime vist Gaudeamusega ja lõpuks laulsime Lahkumise laulu. Linnas oli teada veel kaks kohta, kus aastapäeva tähistati.

Seltsi taasasutamine sai toimuda 1988. a, algatajateks olid toonased ajalootudengid. Taasasutajad on hiljem öelnud, et üleüldises poliitiliselt ärevas õhkkonnas võeti ka Seltsi kui üht rahvuslikku eneseväljendust. Novembri lõpus 1988 kinnitas Tartu Ülikooli Suur Nõukogu taasasutatud Eesti Naisüliõpilaste Seltsi põhikirja esimesena akadeemilistest üliõpilasorganisatsioonidest.

1998. a kevadsemestril kolis Selts oma ruumidest Vanemuise tänaval (neid ruume praeguses Kirjanike Majas kasutati üürnikena ka okupatsioonieelseil aastail) uude korterisse Riia tänav 13. Tegu on esimeste päris oma ruumidega Seltsi ajaloos. Selts on saanud tagasi ka oma 1940. a muuseumitesse deponeeritud kunstikogu. 2010. aasta alguses toimunud remonttööde käigus sai Seltsi korter omale uue värske näo.